Kommenteeri

Toetus, kas ikka alati abi andmine?

Kõik avalikus sektoris töötavad raamatupidajad puutuvad kokku toetustega, kuid vähesel määral mõeldakse selle sisule. Mis „imeloom“ see toetus siis on? Väga lihtsustatult öeldes on see vabatahtlik ülekanne teisele osapoolele, mille eest ei saada vastu otseselt kaupu, teenuseid ega muid hüvesid.

Armastan loengus küsida oma tudengitelt, et kui omavalitsus soovib, et MTÜ korraldaks talle ühe ürituse ja talle makstakse see toetusena, kas siis see on ikka toetus? Või kui omavalitsus tagab õpilastranspordi olemasolu, siis kas saab olla nii, et ühele teenuse pakkujale makstakse toetust ja teisele arve alusel teenust? Ajan nad oma küsimustega tihtipeale segadusse. Aga teate mis, need näited ongi päriselust toodud!

Alati, kui omavalitsuses on teemaks toetused, siis minu esimene küsimus on, kas te saate selle eest vastu mingit otsest hüve või mitte? Kui vastus on, et ei saa, siis mu järgmine küsimus on, kas volikogu on selleks kehtestanud ka korra, sest toetuste andmine on ainult volikogu ainupädevus[1]. Miks korras (määruses)? Aga sellepärast, et avaliku raha kasutamise peamine eesmärk on seda teha otstarbekalt ja see peab olema läbipaistev ning kontrollitav. Aga jõuan kohe oma mõttega siia tagasi, enne veel…

Suurem jama algab siis, kui saan esimesele küsimusele vastuse, et saame toetusest otsest hüve vastu (nt transporditeenus, ürituse korraldamine, hoone haldamine jne). Siis ei ole tegemist enam toetusega vaid teenuse soetamisega ning siin tuleb rakendada riigihangete seadust. Isegi, kui seda on järgitud, siis miks kasutatakse toetuse andmist? Põhjus on, et seda tehakse maksude optimeerimise eesmärgil, kuna kehtiv käibemaksuseadus[2] annab tõlgendamisruumi, et toetust maksustatakse käibemaksuga juhul, kui toetust antakse konkreetse kauba või teenuse hinna alandamiseks konkreetsele isikule. Kuid reegleid tõlgendatakse erinevalt ning antud segasevõitu kirjutatud määrust kasutatakse lihtsalt ära. Seega võibki olla olukord, kus ühele makstakse teenuse eest toetust ja teine osapool käsitleb seda kui käivet. Ehkki käibemaksuseaduse põhimõte on, et kui toetust ei maksusta, siis need kaubad ja teenused, mis sisse osteti äritegevuseks, siis nende pealt sisendkäibemaksu tagasi küsida ei tohiks. Aga see ju pole nii, hea näide on sellest Tallinna Linnatranspordi AS[3].

Ettevõttele võib toetust anda, aga seda tuleb deklareerida vastavas registris (riigiabi ja vähese tähtsusega abi register) ning selle eelduseks ongi ju tegelikult kord. Kui paljud omavalitsused tegelikult toetust registreerivad ja kas keegi kontrollib seda tegelike maksetega? Võimalused on ju selleks loodud ja üha täienevad[4]. Lisaks sellele, et toetuse vale käsitlemine mõjutab ka riigi maksutulusid, siis suurem probleem võib olla turukonkurentsi mõjutamine või lausa „solkimine“. Ärgem unustagem, kellelt tulevad riigi tulud. Liivakastimängutest võiks juba üle saada!



[1] KOKS § 22 lg 1 p 5

[2] KM § 12 lg 2

[3] Riigikontrolli märgukiri erinevast käibemaksu arvestuspraktikast omavalitsuse ühingutes ja selle võimalikust negatiivsest mõjust.

[4] Riigiraha.fin.ee veebiportaal ning makseandmik (alates 01.01.2021).









Lisa kommentaar

Email again: